Ðåôåðàò: JULIUS KUPERJANOV
Ðåôåðàò: JULIUS KUPERJANOV
REFERAAT
JULIUS KUPERJANOV
Lühem
elukäik kuni Vabadussõjani
Julius Kuperjanov sündis 11. oktoobril 1894.
aastal Venemaal Ljohovos.
Tema esivanemad olid
Venemaale põgenenud mõisniku omavoli eest. Kuna Venemaal vaevas Kuperjanoveid
suur koduigatsus, samuti oli oht venestuda, siis 1904. aastal tuli perekond
Eestisse tagasi.
Haridusteed alustas
Kuperjanov Sipe ministeeriumikoolis, milles antav haridus vastas ligilähedaselt
meie meie kihelkonnakoolile. Julius oli väga teadmishimuline poiss. Eriti
paelusid teda ajalugu ja maateadus, samuti meeldis talle väga lugeda. Lõpetanud
viieteistaastaselt Sipe ministeeriumikooli, olid tema tunnistusel 9 nelja ja 1
viis. Hoolimata vanemate vastuseisust astus ta 16- aastaselt Tartu
kooliõpetajate seminari.
Sel ajal, kui
Kuperjanov õppis seminaris, valitses kogu riigis tugev venestamispoliitika.
Hoolimata õppeasutuse rangest korrast lugesid Kuperjanov ja ta koolikaaslased
salaja eestikeelseid ajalehti.
Peale seminari
lõpetamist asus ta tööle õpetajana Kambja kihelkonnakoolis. Õpilased pidasid
temast väga lugu.
Paraku ei saanud ta
õpetajaametis olla kuigi kaua, sest 1915. aasta veebruaris kutsuti ta
sõjaväeteenistusse.
Pataljoni loomine
Olukord Vabadussõjas oli
1918. aasta lõpus väga kriitiline. Situatsiooni tõsidust näitas see, et
Punavägede käes oli 2/3 Eesti territooriumist. Et päästa, mis päästa annab,
oldi valmis meeleheitlikeks sammudeks.
Üheks selliseks oli
Julius Kuperjanovi partisanide pataljoni loomine. Idee sellise pataljoni
loomiseks ol Kuperjanovil juba ammu. Loa tolle üksuse moodustamiseks sai
Kuperjanov tolleaegselt diviisi ülemalt Limbergilt.
Pataljoni
kokkukutsumiseks tuli valida selline koht, mis poleks veel võõrvägede kontrolli
all. Kuna rindejoon kulges vahetult Puurmanist idas ja see koht oli Tartule
küllaltki lähedal, valiti väeüksuse loomiskohaks Puurmani mõis.
Olles saatnud Puurmani
ümbruskonda laiali mobiliseerimiskäsud, hakkas Kuperjanov siin moodustama
partisanide väesalka. Kui levis kuuldus, et Kuperjanov Puurmanis võitlussalka
formeerib, hakkasid siia kogunema kaitseliitlased kõikjalt Tartumaalt. Palju
täienes pataljoni koosseis vabatahtlike arvel, kelle hulgas oli palju
koolipoisse. Kuna lossi kogunes üle mitmesaja mehe, siis jagati kokkutulnud
nelja roodu ning väeosast moodustus üksikpataljon. Pataljoni juhiks sai J.
Kuperjanov; 1. roodu ülemaks sai lipnik R. Riives; 2. – leitnant E. Saar; 3. –
alamkapten R. Kuslap; 4- leitnant J. Unt. Varuroodu ülemaks ja ka Puurmani
komandandiks määras Kuperjanov leitnant J. Soodla. Asutati ka ratsakomando,
mida juhtis alamkapten K. Tiimann.
Suurim probleem
pataljoni moodustamisel oli relvade puudus. Algul koosnes üksuse relvastus vaid
kahest automaatpüssist. Varustuse ja moona kandsid kokku mehed ise ja
ümberkaudsed inimesed. Otsiti välja relvad, mis olid peidetud
revolutsioonipäevil. Need olid aga tihti roostes või üldse kõlbmatud.
Samuti oli väga kirju
ka salga riietus. Tihti võis jääda mulje, et tegu pole mitte sõjameeste, vaid
laagrisse asunud mustlastega. Paljud olid tulnud erariietuses. Juhtus sedagi,
et sõtta tuldi pulmariietuses: jalas viigipüksid, kaelas krae ja kaelaside. Nii
mõnigi tuli isamaad kaitsma pasteldes, lootes, et ehk Eesti kroonu annab saapad
jalga.
Et seda kirevat
meeskonda vähegi ühtlustada, mõtles Kuperjanov välja partisanide eraldusmärgi.
See kujutas endast valgeäärelist musta vappi surnupealuu ja säärekontidega.
Seda märki kanti vasakul varrukal. Mütsi ette kinnitati pealuumärk, õlakud olid
mustad. Surnupealuu ja säärekontidega märk oli ühtluse ja lahutamatuse
sümboliks neile, kes selle kord varrukale olid asetanud. See välismärk kohustas
kohustas kõiki võitlusele ja ohverdama isamaa kaitseks kõik isiklikud hüved ja
elu.
Kuna Kuperjanov
tundis erilist huvi just partisanisõja vastu, siis ristis ta loodud väeosa
partisanide pataljoniks ja alustas vastavalt salga nimele armutut sissisõda
vaenlasega. Näitena võib tuua juhumi Kudinas. Nimelt sai Kuperjanov teate, et
punaste käsilane Pärn oli koostanud pika nimekirja meestest, kes tuli maha
lasta. Ta tegutses väga kiiresti ja sõitis ruttu 30 km kaugusele Kudinasse.
Kohale jõudes päästis ta talumehed ja ajas punaste plaani nurja.
Suureks abiks Kuperjanovile
tema tegevuses oli naine Alice. Näiteks tegi Alice ettepaneku võtta
luuresalkade tarvis kasutusele valged mantlid. Neis mantlites oli luurajatel
hõlpsam vaenlasele märkamatult võimalikult lähedale hiilida. Olgu öeldud, et
need mantlid õmbles Alice ise. Just tänu sellele riietusele õnnestusid
kuperjanovlastel mitmed vaenlase vastu suunatud rünnakud.
Võitlus Tartu eest
Pataljoni loomisega soovis
Kuperjanov kaasa aidata vaenlase kodumaalt väljatõrjumisele. Puurmanile lähim
vaenlase poolt hõivatud strateegiliselt tähtis punkt oli Tartu. Seetõttu oligi
esimeseks suuremaks operatsiooniks peale pataljoni moodustamist võitlus Tartu
eest.
Oma positsioonide
kindlustamiseks enne Tartu vallutamist alustas Kuperjanov partisanisõda Tartu
ümbruses. Tundes Tartus asetsevate punavägede nõrku külgi, tekkis Kuperjanovil
hulljulge plaan vallutada Tartu ainuüksi oma jõududega. Samal ajal sai ta teada
soomusrongide edasitungist Jõgeva peale. Nüüd otsustas ta ära oodata soomusrongid,
et siis ühendatud jõududega minna võitlema Tartu eest.
13. jaanuaril 1919
sai Kuperjanov Palamusel kokku soomusrongide üldjuhi kapten Partsiga. Sellest
päevast algas partisanide ja soomusrongide koostöö, mis kestis kuni Vabadussõja
lõpuni.
Vallutanud Kaarepere
ja Voldi raudteejaamad, jõuti järjest lähemale Tartule. Viimane linnaesine
võitlus peeti Tähtvere mõisas. Punased koos läti küttidega osutasid küllalt
visa vastupanu, ent eesti mehed olid arvulises ülekaalus, samuti innustasid
mehi teated punavägede terrorist. Lühikese ajaga oli kogu Tartu Eesti vägede
käes. Ometi ei lubanud saavutatud võit loorberitel puhata. Reola poolt toodi
teade, et vaenlane valmistub uueks sissetungiks Tartu.
Olukord muutus väga
pinevaks. Ei olnud teada, kas mõnisada soomusronglast ja partisani suudavad
vastu astuda vaenlasele, kes saab pidevalt juurde abivägesid. Järgnevalt loodi
sidemed ülemjuhatajaga, kellel paluti kiirelt saata abivägesid.
Järgnes väga pingeline öö
Tartus, sest kardeti uut enamlaste sissetungi. Ometigi laabus kõik õnnelikult:
vaenlasepoolset rünnakut ei järgnenud ning järgmisel päeval saabus Tallinnast
kohale kaitsepataljon.
Kuperjanovi
surm
Pataljoni moodustamisest
oli möödas vaevalt üle kuu, kui 30.-31. jaanuaril 1919. aastal toimus verine
lahing Paju mõisa juures. Lahingu käik oli väga raske, kuna enamus
ohvitseridest langes. Kõige rängemaks hoobiks meie võitlejatele oli see, et 31.
jaanuari pärastlõunal sai surmavalt haavata J. Kuperjanov. Väga
halbade transporditingimuste tõttu ei pääsenud Kuperjanov enne Tartusse kui
alles 1. veebruari ööl. Paraku oli siis juba lootusetult hilja. Vaevelnud pikki
tunde piinavates valudes suri leitnant Julius Kuperjanov 2. veebruaril 1919.
Kasutatud kirjandus:
August Hanko
“Leitnant Julius Kuperjanov”
Eduard Grosschmidt
“Pealuu märgi all”
“Eesti Vabadussõda” I
köide
Autor:
Ilja Pavelkovich 14.05.2000
|