Реферат: Единый рынок
Реферат: Единый рынок
TALLINNA PEDAGOOGIKA ÜLIKOOL
SOTSIAAL TEADUSKOND
HALDUSJUHTIMISE ERIALA
HJV-21
KURSUS
Anton Võlitok
Andrei Krek
Ruslan Furman
Aleksandr Bilõk
Ühtne turg
Euroopa Integratsiooni Põhikursuse
uurimistöö
Lektor: Keit Kasemets
Tallinn
1999
Sissejuhatus................................................................................................................................................................ 3
Uksikisiku liikumisvabadus............................................................................................................................ 4
Elu- ja töökoha valik........................................................................................................................................ 4
Kompaniide konkurentsivõime
tõus...................................................................................................... 5
Regionaalne koostöö........................................................................................................................................ 5
Isikute vabaliikumine........................................................................................................................................ 6
Kaupade vaba liikumise kindlustamine............................................................................................... 6
Teenuste liikumisvabadus.............................................................................................................................. 7
Kapitali vaba liikumine.................................................................................................................................... 7
Tarbijakaitse............................................................................................................................................................ 8
Kultuuripärandi kaitse.................................................................................................................................... 8
Ühtse turu juhtimine.......................................................................................................................................... 8
Kas liikmesriik võib ühtsel turul
rakendada autonoomset konkurentsipoliitikat? 9
Keskonnakaitse..................................................................................................................................................... 10
Ühtsest turust ühtse valuutani............................................................................................................. 10
Kokkuvõtte.............................................................................................................................................................. 12
LISA................................................................................................................................................................................... 13
Sissejuhatus.
Miljonid kodanikud ning tahended kompaniid, suured ja
väikesed, üle kogu Euroopa on hakanud saama kasu Euroopa ühtsest
turust. Sisepiirideta Euroopa Liit, mis sündis aastal 1993, on
nüüdseks muutunud oma kodanike jaoks igapäevaelu lahutamatuks
koostiksosaks. Firmad on leidnud enestele uued turud, asutanud
transnatsionaalseid partnerlusettevotteid ning oma tootmise struktuuri
ümber korraldanud, et ära kasutada korraga 370 miljoni tarbijani
kasvanud siseturu võimalusi. Tavalised inimesed on võitnud kahel
viisil. Ühelt poolt naudivad nad lisandunud liikumisvabadust, mis lubab
neil teha sisseotse, töötada ja elada mistahes Euroopa Liidu riigis.
Teisalt, isegi kui nad elukoha ei vaheta, on neile kui tarbijaile soodus
ühtse turuga kaasnev suurem kaupade ja teenuste valik ning
hinnakonkurents. Neile saavutustele vaatamata nõuab ühtse turu
tugevdamine ning vastava idee lõpuleviimine siiski jätkuvaid
jõupingutusi. Kaubad, teenused ja kapital liiguvad küll juba
vabalt, kuid mõnedel sisepiiridel teostatakse ikka veel isikukontrolli.
Probleem seisneb vajaduses ühitada isikute liikumisvabadus nõudega
saavutada kontroll rahvusvahelise kuritegevuse üle ning ohjeldada
illegaalset sisserändu. Ärialal on aga tarvis ühelt poolt
Brüsselis asuva Euroopa Komisjoni ning teiselt poolt liikmesriikide
valitsuste koostööd, kindlustamaks ühtse turu reeglite
korrektset koostööd järgmist (mis praegu pole veel sugugi
üldine) ning vältimaks kaubandusele uute de facto tõkete
püstitamist lisanduvate siseriiklike eeskirjade läbi. Ühtse turu
loomine oli protsessi algus, mitte lõpp. Selle ettevõtmise
käigushoidmine kujutab endast pidevalt väljakutset.
Ühtse turu loomine Euroopas on
tõenäoliselt suurim majandusintegratsiooni projekt, mis kunagi on
ette võetud. Seitsme aasta jooksul on Euroopa Liit ning selle
liikmeriigid transformeerinud 12 eraldiseisvat riiklikku turgu üheks
üksuseks. Selle hiiglasliku ülesande lahendamisega, millega alustati
aastal 1985, jõüuti põhijoontes lõpule 1. jaanuariks
1995. Sealtpeale on ühtse turu eelised laienenud Euroopa Liidu uutele
liikmetele, kes ühenesid liiduga 1995. aastal. Ühtse turu saavutused
vajavad kaitset ning edasiarendamist. Selle ülesande raskust ei tohiks
alahinnata. Ühtne turg kujutab endast vältimatut eeldust sellele, et
teostuks järgmine aste Euroopa Liidu integratsioonis, ja nimelt
üleminek majandus- ja valuutaliidule (EMU). Samuti annab ainult ühtne
turg Euroopale võimaluse väljatulekuks majanduslikust surutisest.
Ühtse turu eesmärk on
integreerida liikmesriikide majandused, mis ei tähenda, et taotletaks
rahvuslike erinevuste kõrvaldamist keele, kultuuri, identiteedi
või traditsioonide valdkonnas. Pigem vastupidi, ühtne turg
põhineb sellel, et liikmesriigid tunnustavad üksteise reegleid.
Samuti lähtub ühtne turg subsidaarsuse põhimõttest,
mille järgi otsused võetakse vastu tasemel, mis on tavakodanikule
võimalikult lähedalt.
Ühtse turu loomine oli keerukas
protsess, mis nõudis üksikasjalike seaduste vastuvõtmist
äärmiselt mitmekeistes valdkondades, eesmärgiga vabaneda riikidevahelistest
füüsilistest, tehnilistest rahanduslikest tõketest.
Uksikisiku liikumisvabadus.
Tavaliste reisijate jaoks on kontrolli
ühtse turu sisepiiridel tunduvalt vähendatud. Isikukontroll on veel
säilinud meresadamates ning lennujaamades, kuid eesmärgiks on seegi
ära jätta. Piirikontrolli lõpetamisega kaasnes piirangute
kõrvaldamine kaupade koguselt, mida reisijaid võivad osta
mistahes teises Euroopa Liidu riigis ning tuua oma kodumaale, tingimusel, et
ostetud kaup on määratud isiklikuks tarbimiseks.
Maksud nendelt kaupadelt makstakse
tavalises korras neis riikides, kus nad ostetakse. Reisijad võivad
seetõttu kõige enam nende kaupade puhul, mille hind või
millelt võetavad maksud riigiti enim erinevad.
Lisaks maksuvabadusele ostudele
võivad isikud, kes liikmesriikide vahel reisivad õhu teel
või meritsi, ikka veel nautida tollivabu oste, kuigi ranged
võttes ei peaks sellised soodustused ühtse turu raames enam
kehtima. Soodustused jäävad siiski jõosse aastani 1999 ning
kuni selle tähtajani alluvad tollivabad ostud ka spetsiaalsete
piirangutele.
Elu- ja töökoha valik.
Ühtne turg kujutab endast palju
enamat kui vaba reisimist ja soodsate hindade jahumist. Üks ühtse
turu aluspõhimnõtteid on, et töölistel,
üksikettevõtjail ja ametit õppivail isikuil on vabadus
valida elu- ja töökoha teises liikmesriigis, ilma et nad seeläbi
kaotaksid õiguse töötu abirahale oma kodumaal.
Ühtses turus on kehtestatud terve
rida direktiive, mis tagavad töölistele teatava sotsiaalse kaitstuse
tasemele.
Tervishoid ja töökaitse on
valdkonnad, kus ühtne turg on sotsiaalsest aspektist vaadatuna teinud
suurimaid edusamme. 1993. aasta alguses jõustus Euroopa Liidu
üldine direktiiv, mis kehtestab põhimõtete kogumi
tööliste turvalisuse ja töökaitse alal. Samuti on vastu
võetud spetsiifilisemaid direktiive tööaja pikkuse, seadmete
kasutuse ning kaitseriietuse suhtes.
Ühtse turu pädevuses ei ole
mitte kõik sotsiaal- ning tööjõulaste seaduste
aspektid. Seadused, mis reguleerivad töölevõtmist ja
vallandamist ning ametiühingute tegevust, kuuluvad liikmasriikide
valitsuste, mitte Euroopa Liidu võimkonda.
Üldprintsiip, mille järgi
iga liikmesriigi kodanikul on õigus elada mistahes teises liikmesriigis,
on nüüdseks fikseeritud Euroopa Ühenduse lepingu peatükis,
mis käsitleb liidu kodakonsust. Lisaks annab leping teises liikmesriigis
elavatele alalistele elanikele õiguse valida ning olla valitud nii
kohalikel kui Euroopa Liidu valimistel asukohamaa kodanikega võrdsetel
alustel.
Vabadus reisida ja oma äriasju
ajada üle ogu Euroopa niisama lihtsalt kui omaenese kodumaal on Euroopa
Liidu kodanikul jaoks võimsaim sümbol tähistamaks ühtset
turgu ja Euroopa Liidu ennast.
Kompaniide konkurentsivõime tõus.
Ühtne turg tõustab Euroopa
firmade konkurentsivõimet seeläbi, et on loonud suurima turu
industrialiseeritud maailmas. Eesmärk on anda anda firmadele
võimalus suuremateks toodangu seeriateks, kindlustada neile suurtootmise
eelised, lihtsustatud standardid ja ligipääs teiste Euroopa
Ühenduse maade poolt pakutavatele riiklikele lepingutele. Kõik see
võimaldab firmadel omahinda alandada, mis omakorda viib hindade
langusele euroopa tarbija jaoks.
Regionaalne koostöö.
Programm LACE (ühendamine, abi ja
koostöö Euroopa piirialade jaoks), mis sündis 1990. aastal, on
Euroopa Piirialade Assotsiatsiooni nõupidamiste uuemaid tulemusi.
Programm, mis on avatud kõigile
Euroopa piirialadele, seisneb eeskätt nende regioonide kohta käiva
teabe ja kogemuste vahetamises. Programm hõlmab tervet rida valdkondi-
tehnilist abi (ruumide ja varustuse seotamine), sidemete võrgu tekke
soodustamist piirialade vahel (mis võiks tulemuseks anda ühiseid
turu- uuringuprogramme ning ühisostulepinguid) ning teabelevituse ning
reklaami edendamist (piirialade ettevõtete ühised turustus- ja
reklaamistrateegiad). Senised meetmed võtab kokku vastava andmepanga
loomine.
Isikute vabaliikumine.
Suurim
valdkondades, milles ühtse turu esialgne programm on lõplikult ellu
viimata, on isikute vaba liikumine. Euroopa Liit ja tema liikmesriigid on
enestele võtnud vääramatu kohustuse kõrvaldada kõik
piirikontrillid isikute üle, kes ületavad piiri kahe liikmesriigi
vahel. Isikutõendavate dokumentide kontrolli mahtu on juba praeguseks
vähendatud, aga selle täielik ärajatmine on osutunud raskeks.
Liikmesriigid ilmutavad vastumeelsust
lahtiste piiride ja liikumisvabaduse vastu, kui selle eest makstav hind
tähendab mobiilsemaid kurjategejaid ja seega turvalisuse vähenemist
ning ühtlasi piiramatut immigratsiooni.
Selleks, et anda kodanikele
täielik liikumisvabadus, tagades neile samaegselt turvalisuse ja kaitse,
on tarvis võtta mitmeid meetmeid. Valitsustel on tulnud nii
individuaalsed kui ka omavahelises koostöös välja
töötada meetodeid illegaalse immigratsiooni vastu ja tõhusaks
tööks kuritegevuse tõkestamisel, rakendades sealhulgas
vajadusel juhukontrolli riigipiire.
Lliikumisvabadus Euroopa Liidu sees
eeldab, et sisemiste piirikontrollide kõrgvaldamisega kaasneb vastavalt
rangem järelvalve liidu välispiiridel. Tähendab ju sisepiiride
kadumine, et kui isikud väljaspoolt Euroopa Liitu on kord juba
jõudnud liidu territooriomile, naudivad nad samasugust liikumisvabadust
kui liidu kodanikud. Seetõttu peab igal liikmesriigil olema piisavalt
põhjust usaldada teiste liikmesriikide poolt välispiiridel
teostatud kontrolli tõhusust ning vastavust kooskõlastatud nõudmistele.
Kaupade vaba liikumise kindlustamine.
Tõkete kõrvaldamine
kaupade vabalt liikumiselt oli tõenäoliselt ühtse turu
programmi dramaatilisemad saavutusi. Samal ajal on see valdkond, kus saavutatu
näib olevat kõige suuremas ohus. Näiteks, kuigi ettevõted
üle kogu Euroopa möönivad piirikontrillide kõrvaldamise
arvelt saadud tulu, võivad mõnedki neist tunda, et lisandunud
paberitöö, mis nüüdsest langeb nende endi õlgadele,
vähemalt osaliselt kahandab uue süsteemi eelised.
Briti Tööstusharude
Föderatsiooni (CBI) poolt läbi viidud ülevaateuurimuse kohaselt
kehtib eelöeldu iseäranis käibemaksu kogumise alal. Otsus
lõpetada piiriületuspunktides kontroll eksporditavetelt kaupadelt
käibemaksu maksmise üle on tunduvalt kiirendanud kaupade liikumist,
samas tuleb nüüd ettevõtetel enestel esitada vastav
dokumentatsioon omaenese maa riiklikele käibemaksu koguvatele
ametkondadele.
Analoogiline on olukord
kauplemisstatistika puhul: andmed, mida siiani kogusid tolliametnikud piiril,
peavad nüüd laekuma otse ettevõtetelt, lähtudes nende
käibest. Seejuures võivad aga nimetatud nõudmise poolt
ettevõttele tekitatud nõudmise halduskulud Euroopa Liidu piires
riigiti oluliselt erineda.
Teenuste liikumisvabadus.
Teenuste sektor kujutab enndast
suurimat tööandjat kõigis Euroopa Liidu maades. Hoolimata
teenustesektori suurest osatähtsusest edenes kompaniide vabadus müa
teenuseid teistes Euroopa Liidu maades esialgu aeglaselt. Näiteks
finantsteenuste alal jõuti ühtse turu poolt määratud tähtajaks
1.jaanuar 1993 täieliku liberaliseerimisega valmis ainilt
pangandusteenuste osas. Kindlustusteenuste alal tekkis ühtne turg
1.juuliks 1994 ning samasugune direktiiv investeerimisteenuste
liberaliseerimise kohta jõustub alles 1.jaanuarist 1996.
1994.aasta kevadel võeti vastu
Euroopa Liidu direktiiv, mille eesmärgiks on tagada hoiustajatele ja
investeerijatele teatav miinimumkaitse rahvusvaheliste pankrottide korral nagu
seda oli Rahvusvahelise Krediidi- ja Kommertspanga (BCCI)
laineidlöönud juhtum, kus tuhanded väikehoiustajad üle kogu
Euroopa oma raha kaotasid. Edaspidi on hoiustajatele sellistes olukorras
garanteeritud kahjutasu kuni 20000 ECU ulatuses.
Kaugsideteenuste alal toimub
liberaliseerimine kiire tempoga. Euroopa Liit on ammu tunnustanud vajadust
vabastatud ja konkurentsivõimelise kaugsidesektori järele
niihästi selle sektori enese arengu huvides kui ka seepärast, et
kaugside kujutab endast üht olulisemat osa kaasaegse majanduse
infrastruktuuris. Kõrgekvaliteedilised ja tõhusad kaugsideteenused
on keskse tähendusega tööristad paljudele teistele
majandussektorile alates pangandusest ja tootmisest kuni transpordini.
Kapitali vaba liikumine.
Kapitali
vaba liikumine oli ühtse turu nelja vabaduse hulgast esimene, mida
õnnestus ellu viia.
Teedrajav direktiiv, mis kõrvaldas igasuguse
kontrolli kapitali liikumiselt, võeti vastu aastal 1988. Sellele on
järgnenud terve rida direktiive, mis on liberliseerinud pangandus- ja
finantsteenused. Üks oluline element, mis veel puudub, on direktiiv selle
kohta, kuidas maksustada hoiuseid. Nimetanud direktiivi vastuvõtmist on
siiani takistanud eriarvamused liikmesriikid vahel.
Tarbijakaitse.
Tänapäeval on tootjail ja müüjail
lubatud turustada üksnes selliseid kaupu, mille ohutuse nad garanteerivad.
See kehtib mitte üksneslaiatarbekaupade suhtes, vaid ka spetsiifiliste
toodete puhul nagu näiteks mitmesugused ohtlikud ained. Väga
täpsed reeglid nõuavad, et toodete märgistustel oleks selgelt
väljendatud riski olemus ning toodud kasutamisjuhised. Näiteks
annavad laiatarbekaupadek nagu pesupulbrid, lahustid, värvid jne.
Rakendatavad seitse sümbolit vahetult visuaalselt edasi sõnumi ohu
laadist ( plahvatusohtlik, kergestisüttiv, sööbiv, jne.).
Kirjeldatud raamistik kehtib Euroopa Ühenduse tasemel.
Sellest allpool vastutavad toodete järelvalve eest ka liikmesriikide
riiklikud organid, kes teostavad igapäevast kontrolli tootmis- ning
müümispaikades. Peaks aga ohtlik toode siiski läbi võrgu
lipsama, peatab selle edasise liikumise ühenduse infovahetuse ja kiire
hoiatuse süsteem. Liikmesriik, kes kõrvaldab turult toote, mis
kujutab endast vahetut ohtu tarbijale, olgu see siis toidu- või
tööstuskaup, peab sellest viibimata teatama Euroopa Komisjonile, mis
seejärel alarmeerib teisi liikmesriike mõne tunni jooksul, nii et
viimastel on võimalik otsekohe vajalikud meetmed võtta.
Kultuuripärandi kaitse.
Algselt seadis Rooma lepingu paragrahv 36 tingimuseks, et
liikmesriigid võivad keelustada või piirata “kunstilise,
ajaloolise või arheologilise väärtusega rahvusliku vara”
eksporti. Seda õigust ühtse turu loomine ei kõrvaldanud ja
tollikontrolli kaotamine sisepiiridel pole jätnud kunstiteoseid ilma
tõhusast kaitsest, mida nüüd korraldatakse ühenduse
tasandil. Nii näiteks võidakse alates 1993. Aastast mõnede
kategooriate puhul nimetatud kaupadest nõuda nende väljaviimiseks
Euroopa Liidu piiridest eelnevat luba. See luba, mille väljastab
tolliteenistus riigis, kus vastav kultuurivara õiguspäraselt asub,
omab kehtivust kõigis Euroopa Liidu riikides. Peale selle,
kultuurikaubad, mis ebaseaduslikult asuvad mõnes liikmesriigis, tuleb
teatud tingimustel tagastada liikmesriigile, kust nad algselt pärinevad.
Ühtse turu juhtimine.
Suurem osa ühtse turu sedusadlusest on esitatud
direktiivide kujul. Need võetakse vastu Euroopa Liidu tasandil ning neis
püstitatakse nõudmised ja eesmärgid, mida peavad respekteerima
kõik liikmesriigid.
Nende jaoks, kes vastutavalt ühtse turu juhtimise
eest, on olulisimaks ülesandeks hoolitseda selle eest, et diriktiivid
korrektselt transponeeritaks ning täide viidaks. Ebaõige või
ebatäielik transponeerimine või koguni transponeerimise puudumine
ning ebapiisavad täideviimisprotseduurid võivad viia selleni, et
Euroopa õigust rakendatakse erinevate liikmesriikide valitsuste poolt
erinevalt. Sellest omakorda v-ivad esile kerkida uued, lisatakistused kaupade
ja teenuste voole liikmesriikide vahel, niisiis olukord, mis on täpselt
vastupidine ühtse turu poolt taotletavale.
Kindlustada, et direktiivid tõepoolest
transponeeritakse riiklikeks seadusteks, on muidugi eeskätt liikmesriikide
valitsuste õlesanne. Aga Euroopa Komisjonil lasub samuti vastutus
tagada, et liikmesmaad täidaksid neile Euroopa õiguse poolt pandud
kohustusi. Komisjon peab seega teostama järelvalvet
transponeerimismeetmete üle, kontrollimaks, et neid meetmeid tõepoolest
võetakse ning et nad vastavad ig direktiivi nõudmistele.
Kas liikmesriik võib ühtsel
turul rakendada autonoomset konkurentsipoliitikat?
Ühtsel turul on kõkide liikmesriikide
ettevõtetel õigus kõigis liikmesriikides müüa
oma tooteid, osta vajaminevaid kaupu ja teenuseid ning laiendada oma tegevust
otseinvesteeringute teel.
Euroopa Liidus on volitusedära jagatud liidu enese ja
liikmesriikide vahel selliselt, et liit hoolitseb küsimuste eest, mis
olemuslikult vajavad käitlust liidu tasemel, sellal kui liikmesriigid
teostavad oma võimu neil, kaugelt arvukamail, juhtudel, kus rahuldav
lahendus on kergemini leitav liikmesriigi tasandil.
Hea näide sellise tööjaotuse kohta on 1989.
Aastal vastu võetud ettevõtete ühinemist reguleeriv
määrus: selles eristatakse suuri, kogu ühendust puudutavaid
ühinemisi, mille ühe teostab kontrolli Euroopa Komisjon, ja
ühinemisi, millel on üksnes siseriiklik mõju ning mille puhul
järelvalve on jäetud vastava riigi pädevusse. Kirjeldatud
tööjaotusprintsiip ei piirdu ühinemistega, vaid kehtib
ühtse turu konkurentsipoliitika kohta tervikuna.
Mis puudub tarbijaisse, siis kaubad, mida nad ostavad, on
tänapäeval aina sagedamini pärit teistest liikmesriikidest.
Tulemuseks on suurem kaupade valik ning ühtlasi ettevõtete
järjest kahanevad võimalused ära kasutada suuri hinnaerinavusi
riikide vahel. Konkurents on üha enam hakanud ületama riigipiire.
Keskonnakaitse.
Ühtse turu tugevdamine ja keskonnakaitse ei ole
omavahel olemuslikult vastuolus; vastupidi, need kaks tegevussuunda
täiendavalt teineteist. Juba Ühtse Euroopa Akt 1987. Aastast
deklareeris, et ühtse turu programmi lõplik elluviimine on
muuhulgas põhilisi vahendeid saavutamaks püsikindlat,
inflatsioonivaba ning samas keskkonnasõbralikku majaduskasvu. Varasemat
rõhuasetust kiirele kasumile elukeskkonna allkäigu arvel on
asendamas uus lähenemisviis, mille kohaselt konkurents ja tõhusus
loovad aluse püsikindlale pikaajalisele majandusarengule niihästi
Euroopa Liidu siseselt kui ka rahvusvahelises ulatuses.
Euroopa Liidu viies keskkonnakaitsealaste abinõude plaan
näeb ette töötada välja integreeritud lähenemisviis,
tagamaks tõhusaimate meetodite rakendamine taotlustes leida
püsikindlam tee majandus- ja sotsiaalarenguks. See on oluline mitte
üksnes keskkonnakaitse seisukohalt, vaid ka ühtse turu enese eduks pikemaajalises
perspektiivis. Ühtsel turul on võimatu olla elujõuline ilma
püsikindlate tööstus-, energia-, transpordi- ja
turismipoliitikateta, need aga omakorda saavad põhineda ainult tervel.
Elukeskkonnal.
Paljud keskkonnakaitseküsimused, nagu näitekss kliimamuutused,
happevihmad ja kontroll heitmete üle ületavad riigipiire ning neid
saab lahendada ainult ettevõtete ja majandussektorite
koostöös, tarvitades erinevate poliitiliste suundmuste sulamit. Juba
seetõttu on nende küsimuste lahendamine kergeim ühtse turu
raames.
Ühtsest turust ühtse valuutani.
1.jaanuaril 1999 võtsid 11
Euroopa liikmesriiki kasutusele ühise raha- euro. Rahvusvaluutad
kaovad järkjärgult käibelt ning nende asemele tuleb
rahaühik, mille kehtivispiirkond haarab kolmandiku Euroopast, peaaegu
poole Euroopa rahvustikust. Euro on rahvusvaheliste rahaturgude
üks juhtivaid vääringuid.
q Majandus-
ja rahaliidu kuuluvad riigid.
Vastavalt
Euroopa Ülemkogu otsusele 1.juulist 1998 alustasid Euroopa Liidu majandus-
ja rahaliidu (Economic and Monetary Union- EMU) kolmandat faasi ehk
ühisraha kasutuselevõttu Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania,
Portugal, Iirimaa, Holland, Belgia, Luksemburg, Austria ja Soome.
q EMS ja
ERM.
1978.aastal otsustas Euroopa
Üülemkogu käivitada uue rahaliidu programmi, mille nimeks sai
Euroopa Rahasüsteem (Europen Mmonetary System-EMS). Selle osana
käivitus 1979 aastal valuutkoridor, Vahetuskursi Mehhanismi (Exchange-Rate
Mechanism- ERM) nime all.
q EMU
programm käivitub.
Vastupidiselt Warneri plaani (selle
plaani põhjal käivitas Euroopa Ühendust 1972.aastal esimese
Euroopa riikide valuutakoridori. Baasvaluutaks oli USA dollar, millega
ülejäänud ühenduse valuutad seoti kindla kursi
põhjal.) oli ERMi käivitamine edukas. See andis Euroopa
Ühendusele julgust arendada rahaliidu loomise plaani edasi. 1986 aastal
sõlmitud Ühtse Euroopa Aktiga kuulutati majandus- ja rahaliidu
programm üheks Euroopa Ühenduste poliitiliseks prioriteediks. 1989
aastal esitas tollane Euroopa Komisjoni president Jacques Delors plaani, mis
nägi ette juba konkreetse tegevuskava rahaliidu käivitamiseks. Samal
aastal kinnitas Euroopa Ülemkogu selle plaani oma konverentsi Madriidis.
Fikseeriti rahaliidu ettevalmistavad etapid:
1.etapp
oli aastatel 1990-1993. Selle käigus tugevdati ERMi süsteemi ning
kaotati liikmesriikides kehtinud piirangud kapitali vabale liikumisele,
pangandustegevusele ning valuutade konverteerimisele.
2.etapp
oli aastatel 1994-1998. Selle alguses alustas tegevust Euroopa Rahainstituut
(EMI). EMI ülesandeks sai EMU kolmanda etappi ettevalmistamine, mis
peamiselt tähendas hooletsemist selle eest, et Euroopa Liidu
liikmesriikide rahanduslikud näitajad vastaksid
konvergentsikriteeriumidele. 1997 aasta Amsterdami lepinguga leppisid Euroopa
Liidu liikmesriigid kokku, et kriteeriumide sisu ei “pehmendata”, st EMU
aluseks jäi konservatiivne raha- ja eelarvepoliitika. Euroopa
Ülemkogu kinnitas 1998.aastal need riigid, mis pääsesid EMU
kolmandasse etappi ning külmutas nende valuutade kursid ECUga.
3.etapp algas
1.jaanuaril 1999. Üheteistkümnes EMU riigis hakkas elektroonilisel
kujul kehtima ühine arveldusühik euro, mis asendas ECU. 1.jaanuaril
2002 saab eurost EMUs ainus maksevahend. Rahvusvaluutad kaovad käibelt.
EMI asemel alustas 1999.aastal tööd Euroopa Keskpank (European
Central Bank- ECB) ja Euroopa Keskpankade Süsteem (European systems of
Central Banks- ESCB).
q Euro.
1995.aastal
otsustas Euroopa Ülemkogu, et Euroopa Liidu ühisraha hakkab kandma
nimet “euro”. Sellise nime valimiseks oli eelkõige kolm põhjust:
-“euro”
sümboliseerib Euroopa identiteeti;
-“euro” on
lühike ja suurepärane nimetus rahale, mida hakkavad kasutema
keeleliselt väga erinevad rahvad;
-“euro”
tähendus on kõigis keeltes sama. Selle nimetuse kasutamist ei
takista ajaloolis-poliitilised traditsioonid ning kultuurilised või religioossed
eripärad.
Kokkuvõtte.
Ühtne turg ei kujuta endast pelgalt ühte sammu
teel täieliku majandus- ja valuutaliiduni. Ta peab ühtlasi
täitma liidu jaoks arku rolli ajal, mis see valmistub kaheks uueks
väljakutseks, millele tuleb vastata enne 2000. aastat. Päevakorda
tulevad sellised olulised küsimused nagu laialdased insitutsionaalsed
reformid, lepingu laiendamine hõlmamaks riigikaitse valdkonda ja Euroopa
Liidu demokraatlike struktuuride tugevdamine. Teine väljakutse seisneb Euroopa
Liidu uues laiendamises.
LISA
Jah ühtsele turule.
Enam kui pooled eurooplastest (54%)
tunnevad end pärast Euroopa ühtse turu kehtestamist 1.jaanuaaril 1993
olevat “väga/üsnagi lootusrikkad”. Umbes 35% on
“väga/küllaltki murelikud” ja 11%-l ei ole mingi seisukohta.
Kõige optimistlikumad on hollandlased (70% “väga/üsnagi
lootusrikkad), iirlased (69%), kreeklased (64%) ja taanlased (61%). Neile
järgnevad itaallased ja belglased (57%), portugallased (54%), hipaanlased
ja britid (53%), sakslased (51%) ja prantslased (47%).
Toodud arvud on saanud
12 liikmesriigis 1994.a. kevadel läbi viidud avaliku arvamuse
küsitlusel.
|